Kooliõpilane jagab koolijuhile kogemust, kuidas õpetaja teda seksuaalselt ahistas – konfidentsiaalselt ja privaatselt. Mitte kellelgi teisele ei olnud koolitüdruk Miia julgenud ega soovinud temaga juhtunust rääkida. Õpilasel ei ole video-, foto- ega helisalvestisi või muid tõendeid selle kohta, et õpetajaga kahekesi olles õpetaja talle füüsiliselt seksuaalsel viisil lähenes. Õpetaja eitab juhtunut ja väidab, et õpilane valetab. Kooli juht leiab, et temal ei ole pädevust kedagi hukka mõista ega pooli valida ning peab õigeks, et õpilane ja õpetaja lahendavad omavahelised probleemid ise. Õpetaja palkab „laimuhagide“ esitamisega tuntuks saanud advokaadi ja pöördub õpilase vastu kohtusse. Tõendite puudumise tõttu tuleb õpilasel maksta õpetajale rahalist kahju hüvitist õpetaja laimamise eest.
Neile, kes tajuvad ebaõigust ja -õiglust selles, et õpilane peab ahistamisjuhtumi toimumist kinnitavate tõendite puudumise tõttu maksma enda õpetajale rahalist hüvitist, saame õnneks käesoleva postituse tegemise hetkel öelda, et seesugust otsust ei ole kohus veel teinud. Paraku on Miia päriselt olemas ning eelkirjeldatud lugu on ühes tuntud Eesti koolis tegelikkuses juhtunud – ahistamisjuhtumist kooli direktorile teada andmise järgselt esitas Miia endine (tänaseks) õpetaja ja treener tema vastu „laimuhagi“.
„Laimuhagi“ nõude sisu on lihtne: kui Miia ei suuda tõendada, et koolis töötav treener Miiat ühise autosõidu ajal seksuaalselt ahistas, siis on ta esitanud kooli juhile ahistamisjuhtumit jagades õpetaja kohta valeväite ning Miial tuleb õpetaja väidetav laimamine hüvitada rahas ja lükata „valeväited“ ümber ehk öelda, et ta valetas ning õpetaja ei ole teda kunagi seksuaalselt ahistanud.
Keeruline ja raske on kohtuvaidlus aga Miiale, keda nõustab, esindab ja toetab Advokaadibüroo LIVERTE põhi- ja inimõigustele spetsialiseerunud vandeadvokaat Meris Velling.
Ahistamisjuhtumi jagamine ja sellest teavitamine ei ole lihtne, eriti kui see on toimunud alluvus- ja sõltuvussuhtes; kui ohver on olnud alaealine. Ohvrid vaikivad aastaid, tundes piinlikkust ja häbi, kartes hukkamõistu ja valetamises süüdistamist. Seda, et neid ei usuta, et nad kaotavad karjääri-, töö-, ja muid võimalusi. Seda, et ahistaja, omades nende üle alluvussuhtes mõjuvõimu, asub ohvrile kätte maksma, kiusama ehk ohvrit nn „taasohvristama“.
Aga, mis siis on „pildil“ valesti?
- Seksuaalsest ahistamisest peab olema võimalik selleks ettenähtud isikuid ja institutsioone teavitada ilma hirmuta, et see tooks kaasa laimukaebuse, kiusamise või muid ebameeldivaid tagajärgi.
- Koolides ja töökohtades on vajalik luua turvaline teavitamissüsteem ja tegevusjuhend, et ahistamise ohvrid julgeksid ahistamisest teavitada nii, et neile on tagatud kindlus, et ahistamisest teatamine ei kahjusta nende edasist õppeteed või töökäiku.
- Võimaliku ahistamisjuhtumi kohta informatsiooni saamisel peab asutuse juht (või muu selleks ettenähtud isik), veel enam alaealiste haridusasutuse juht, suhtuma olukorda äärmise tõsidusega, kaasates vajadusel lastekaitse ja politseid. Juhtumiga tuleb tegelda delikaatselt, konfidentsiaalselt ning privaatselt, tagades ohvrile turvalisuse. Näiteks peab vältima, et ohvril tuleb ahistajaga viibida samas ruumis, mitmeid kordi juhtunut kirjeldada jne. Mitte kunagi ei tohi eeldada, et ohver valetab või et ahistamisest on teavitatud pahatahtlikult.
- Ahistamisjuhtumite keskne probleem seisneb selles, et ohvril on temaga juhtunut äärmiselt keeruline kui mitte võimatu tõendada, sest üldjuhul toimub seksuaalne ahistamine varjatult nii, et puuduvad tunnistajad, videomaterjalid jms. Olukorras, kus ahistamisjuhtumist on teavitatud selleks ettenähtud isikule või institutsioonile (asutuses määratud usaldusisikule, asutuse juhile, koolis nt psühholoogile, politseile vms), on ebaõige- ja õiglane panna ohvrit vastutama „laimamise“ eest üksnes põhjusel, et ohver ei suuda ahistamise toimumist tõendada..
- On enam kui küsitav, et ahistamisjuhtumi jagamisel selleks ettenähtud isikule ja institutsioonile, saab üldse rääkida „laimamisest“ võlaõigusseaduse tähenduses. Vastavate võlaõigusseaduse normide eesmärki ja senist kohtupraktikat arvestades eeldab „laimamine“ informatsiooni avaldamist viisil, millel on avalikustamise ehk avalikkusele teatavaks tegemise dimensioon. Ahistamisest teavitamiseks ettenähtud isik või institutsioon ei ole võlaõigusseaduse mõttes kõrvaline kolmas isik, kellele juhtumi jagamine oleks informatsiooni avalikustamine.
- “Laimuhagi” võib kujuneda üheks taasohvristamise viisiks, mis on ahistamisjuhtumite käsitlemisel täielikult keelatud. Võimalik vastutus “laimuhagi” ees heidutaks ohvreid ahistamisjuhtumitest teavitama, mis oleks vastuolus kõikide rahvusvaheliste ja siseriiklike standarditega, millest lähtuvalt püütakse seksuaalset ahistamist ühiskonnas vähendada ja välja juurutada.
- Soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtib ahistamisjuhtumite puhul jagatud tõendamiskohustus: § 4 lg 1 kohaselt peab isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Seksuaalne ahistamine on otsene diskrimineerimine, millisel juhul kehtib samuti jagatud tõendamiskoormis: kui ahistaja ei suuda tema vastu esitatud põhjendatud kahtlusi tõendite abil ümber lükata, siis loetakse, et ahistamine on leidnud tõendamist (SoVS kommenteeritud väljaanne). Samast põhimõttest lähtuva jagatud tõendamiskoormise sätestab ka võrdse kohtlemise seaduse § 8.
Kohtuvaidluse, mida Eesti Päevaleht enda tänases artiklis põhjalikult käsitleb, muudab eriti kurioosseks asjaolu, et Miia jagas temaga juhtunut vaid kooli direktorile, mitte ühelegi teisele isikule. (Samamoodi oleks Miia võinud juhtunust rääkida näiteks kooli psühholoogile nii nagu kinnitab kooli direktor artiklis antud kommentaaris). On aktsepteerimatu ja väär, et (i) ahistamisest kooli direktorile teavitamise järgselt kohustati Miiat osalema koosolekutel, kuhu kooli poolt kutsuti mitte üksnes kõnealune treener, vaid ka kõrvaline isik – koolis töötav teine treener ning Miial ei olnud muud valikut, kui rääkida enda lugu ka asjasse mittepuutunud isiku juuresolekul; (ii) koolijuht pidas end asjast mitte puudutatuks ning Miial tuli treeneriga omavahel olukord lahendada; (iii) kooliõpilast hakati juhtumi väljatulemise järgselt koheselt survestama allkirjastama avaldust, millega teda kohustati kinnitama, et ta valetab ning et treener ei ole teda seksuaalselt kunagi ahistanud. Avalduse koostas treener ning selle edastas Miiale e-kirja teel; (iv) kui koolitüdruk survele ei allunud, kaasas treener advokaadi, kelle vahendusel survestati õpilast sõlmima kompromissi, millega Miia kinnitaks, et treener ei ole teda kunagi ahistanud. Treeneri kompromissi sõlmimise lisatingimus oli, et õpilane maksab kinni tema advokaadikulud. Miiale ja tema perele anti teada, et kui tüdruk kompromissi ei allkirjasta, ootab teda „laimuhagi“, sest tõendeid tal enda jutu kinnitamiseks ei ole. Seega ainuke viis, kuidas Miia oleks saanud end kohtuvaidlusest säästa, oleks olnud sõlmida treeneri pakutud kompromiss, millega Miia oleks ahistamisjuhtumist vaikinud ning maksnud selle eest treenerile raha.
Kuivõrd kohtuvaidlus ei ole Miiale mitte üksnes emotsionaalselt kurnav ja raske, vaid enda kaitsmine „laimuhagi“ eest on Miiale ja tema perele ka finantsiliselt üle jõu käiv, on Miiat otsustanud toetada Eesti Inimõiguste Keskus, kes korraldab Miia toetuseks annetuskampaaniat.
Oleme Advokaadibüroos LIVERTE seisukohal, et seksuaalne ahistamine on nähtus, mida ühiskond ja õiguskaitseorganid ei tohi jätta tähelepanuta ja soosida. Igal inimesel on õigus kehalisele puutumatusele. Igal ohvril peab olema võimalik turvaliselt ahistamisjuhtumist teavitada selleks ettenähtud isikule või institutsioonile ilma mistahes hirmuta, et piisavate tõendite puudumisel järgneb teavitusele vastutus „laimuhagi“ eest või muus vormis taasohvristamine. Mõelgem siinjuures hetke ka alaealise haridusasutuse ja selle töötajate rollile: kui haridustöötaja arvab, et õpilane valetab, siis kas õpilase kohtusse kaebamine, on õige kasvatusmeetod olukorra lahendamiseks ja õpilase käitumise korrigeerimiseks, mida soovime enda ühiskonnas aktsepteerida ja tunnustada.
Pretsedendina tuleb kohtul käesolevas asjas otsustada kahe küsimuse üle:
- Kas ahistamisjuhtumi kogemusest asjakohasele isikule või institutsioonile teavitamise järgselt võib teavitajat (st ohvrit) oodata tsiviilõiguslik vastutus maine kahjustamise eest?
- Kas saab tekkida kohustus tasuda kahjuhüvist olukorras, kus ohver ei suuda ahistamisjuhtumi asetleidmist tõendada. Kui „jah“, siis millisel juhul ja tingimustel?
