Täna on kadripäev. Eesti vanarahva kombe kohaselt käivad tol õhtul ukselt uksele ilusaks maalitud ja kaunilt valgesse rõivastatud naised laulu-tantsu ja pillimänguga pererahvast rõõmustamas ja selle eest head-paremat saamas. Just nimelt saamas, sest küsijat – veel vähem nõudjat ühest korralikust kadrist ei ole. Kadri kurdab heledal häälel oma kurba saatust, külmetavaid küüsi ja valutavaid varbaid ning loodab, et ka talle jätkub suhkrusaia. Kadri ei viska tooreid mune vastu ust kui kommi ei anta. Kadri põsed on roosad ja soeng sätitud ka siis kui külm tahab ära võtta ja nälg näpistab.
Me oleme kadrid ikka veel, iga päev. Eesti naine peab tihti nii ühiskonnas kui perekonnas enda väärtust tõestama ja alandlikult paluma, et midagi saada. Justnimelt alandlikult. Veel parem – ilma sõnadeta, ainult ripsmeid rapsutades. Taevas hoidku kui tänapäeva kadri peaks oma laste isalt nende ülalpidamiseks elatist nõudma hakkama või abielu lahutamisel oma jagu pere varandusest.
Sant on hüljatud naine, määratud üksi hakkama saama ning mööda maad kerjama, lapsed põllepaelte küljes.
25ndal novembril tähistab Euroopa ka naistevastase vägivalla kaotamise päeva. Ka meie oleme naiste õiguste eest seisnud juba noorusaegadest. Ülikooliaegsetest naistevastase vägivalla rongkäikudest, rahvusvaheliste kampaaniateni, uute võrdõiguslikkust toetavate seaduste eest seismiseni ning individuaalsete kaasusteni, kus ühe allasurutud ja väärkoheldud naise lugu aitab mõista tervet põlvkonda suguõdesid.
Sel aastal soovime tõsta teadlikkust sellest, et ka vaimne ning majanduslik ülekohus, ebaõiglus ning tihtilugu paremal järjel oleva mehe poolne kohtuvaidlustega vaigistamine, on vägivald. Kahjuks ei ole aga sedasorti vägivald eraldi karistatav, vähemalt mitte riigi poolt. Lunastust ei maksa aga oodata ning viljaõnne kadrid vägivallatsejale eest ei soovi.
Vt ka LIVERTE naiste varasemate panuste kohta:
