Tallinna linn kohtles puudega noormeest vääritult

Neli aastat tagasi sai alguse kaasasündinud liikumispuudega noormehe kohtutee Tallinna linna vastu sotsiaalteenuste saamiseks viisil, mis aitaks tal elada enda elu inimväärikalt ning teostada ennast teiste ühiskonna liikmetega võrdselt. Tallinna linn oli keeldunud võimaldamast noormehele talle vajalikus mahus isikliku abistaja teenust, paindliku sotsiaaltranspordi kasutamise võimalust ning “jooksutas” inimest vajaliku abi saamiseks erinevate ametkondade vahel, ignoreerides enda kohustust leida abivajale juhtumipõhine terviklahendus.

Vandeadvokaat Meris Velling’u abiga seljatas noormees kohtus Tallinna linna. Halduskohus rahuldas noormehe kaebuse ning leidis kokkuvõtvalt, et kuigi sotsiaalteenuste tagamisel tuleb arvestada riigi võimalustega, on kohalikul omavalitsusel siiski kohustus tagada abi terviklahendusena viisil, mis vastab inimese tegelikule abivajadusele ning sobitub tema individuaalsete vajadustega.

Oleme LIVERTE’s seisukohal, et arenenud Euroopa sotsiaal- ja kultuuriruumi osaks olevas Eesti ühiskonnas ei saa inimväärseks lugeda elustandardit, mis tagab üksnes ellujäämiseks vajaliku miinimumi. Riigil ja kohalikul omavalitsusel on nii põhiseadusest kui rahvusvahelisest õigusest tulenevalt positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsust moel, mis võimaldab puudega inimesel realiseerida enda õigusi teiste inimesega võrdselt. Inimesele tuleb leida tema abivajadusele vastav terviklahendus, mitte kohelda teda kui objekti.

Kaasuse kohta saab rohkem lugeda noormehe kohtuteed strateegilise hagelemise raames toetanud Eesti Inimõiguste Keskuse nädalakirjast.

Veel postitusi

Liisa Linna: naabri merevaade loeb

Naabrite vahelised ehitusõiguslikud vaidlused on Eestis üks tavapärasemaid kohtu ette jõudvaid teemasid. Kui eraelulistes küsimustes sageli peljatakse „musta pesu“ kohtunike ees pesta ning laiemat üldsust