Naabrite vahelised ehitusõiguslikud vaidlused on Eestis üks tavapärasemaid kohtu ette jõudvaid teemasid. Kui eraelulistes küsimustes sageli peljatakse „musta pesu“ kohtunike ees pesta ning laiemat üldsust puudutavad teemad tunduvad liiga kauged, et nendes oma õiguste eest seista, siis naabrite vahelised kehvad suhted on normaliseerinud juba Eesti kirjandusklassika.
Pretsedente, mis vääriks eraldi esile tõstmist, leidub kõnealuses valdkonnas järjest vähem. Kohtupraktika on teinud üsna selgeks, et naabri õigus teise ehitusplaane takistada piirdub tema õiguste riivega. Niisama jonni pärast või ilumeele rikkumise tõttu ei saa väljaspool oma krundi piire ehitustegevust peatada.
13. augustil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas, kus üle-tee-naabri uusarendus varjanuks ära teise kinnistu kogu senise merevaate.
Teadupärast on merevaate olemasolu kinnisvara väärtust tõstev omadus. Samas ei ole Eestis tavapärane merevaate säilitamiseks hoidumisservituutide seadmine. Kohtupraktikas on varasemalt toonitatud, et merevaate säilitamine ei ole maaomaniku õigus, kui tal puudub merepoolsema naabriga vastav kokkulepe. Siinkohal ei ole olnud abi isegi mitte üldplaneeringutest, milles merevaadete säilitamine on määratud maakasutuse üldtingimuseks.
Rõõm on aga tõdeda, et kohus on sedakorda naabri õigust merd näha, väärtustanud. Kohtu hinnangul peab kohalik omavalitsus kaaluma ehitusõiguse andmisel alternatiive hoonete ja rajatiste paigutamisel selliselt, et ka naabri huve ja õigusi arvesse võetakse.
„Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kinnistu väärtus või merevaade üldse ei väheneks ning kolmas isik jätaks detailplaneeringu realiseerimata. Samas on tal õigus sellele, et ehitusloa andmise menetluses hinnatakse ja kaalutakse sisuliselt võimalusi, kuidas kaebaja õiguste riive ei oleks ülemäärane.“ (Tallinna Ringkonnakohus 22.02.2024 nr 3-22-1311)
…
