„Minust tahetakse teha pakikest.“ Nii ütleb Sven Kõllamets, 42aastane sügava puudega mees, kui võtab kokku kümme aastat kestnud vaidluse Tallinna linnaga Eesti Ekspressile 26.03.2026 avaldatud artiklis.
Vandeadvokaat Meris Velling on esindanud Sveni 10ne aasta jooksul neljas kohtuasjas. Sven on kõik kohtuasjad Tallinna linna vastu võitnud. Pooleli on viies kohtuasi, milles samuti on kahes esimeses kohtuastme saavutatud võit. Riigikohtus on otsustamisel menetluse jätkumine kõrgeimas kohtuastmes.
MILLE ÜLE VAIELDAKSE. MIKS ON SEE VAIDLUS OLULINE
Vaidluse keskmes on küsimus, kas kohalikul omavalitsuse on õigus keelduda seadusest tulenevate kohustuste täitmisest väljaspool oma haldusterritooriumi. Antud juhul on Tallinna linn keeldunud tagamast Svenile seaduses ettenähtud sotsiaalteenust (isikliku abistaja teenust) väljaspool Tallinna linna haldusterritooriumi. Teatud tingimustel, mida Tallinna linn vaatamata korduvatele teabenõuetele täpsustanud ei ole, võivat Sven kasutada teenust väljaspool Tallinna linna Eesti piires lühiaegselt 1 – 3 päeva. Sellist piirangut seadus ei sätestada. Väljaspool Eestit, näiteks välisriigis õppimiseks, ei tule Tallinna linna senise seisukoha järgi teenuse saamine kõne allagi, kuigi Euroopa Kohus on Soome Vabariigi suhtes tehtud otsuses asunud seisukohale, et ka puudega inimesel on õigus vabale liikumisele ning isikliku abistaja teenus tuleb tagada ka välisriigis. Puudega inimene ei ole „sunnismaine“.
MIKS JÄTKUB VAIDLUS RIIGIKOHTUS
Tallinna linn pöördus Sveni vastu Riigikohtusse, sest ei ole nõus haldus- ja ringkonnakohtu otsusega, et kohalikul omavalitsusel tuleb tagada isikliku abistaja teenus ka väljaspool Tallinna linna haldusterritooriumi.
Vaatamata sellele, et nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus Sveni kaebuse täielikult rahuldas, jättis ringkonnakohus pool Sveni menetluskuludest välja mõistmata. Samal ajal kohus aga möönis, et tegemist on olnud keerulise ja pretsedenti loova vaidlusega, millist varem Eesti kohtutes ei ole lahendatud. Tallinna linna esindas kohtumenetluses ainuüksi kolm ametnikku ning kaasatud oli lisaks Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ning Sotsiaalkindlustusamet. Vandeadvokaat Meris Velling esindas Sveni kohtumenetluses üksinda omades teadmisi ja tehes tööd mahus, milleks Tallinna linna ja riik vajasid kokku kuute ametnikku. Vaatamata sellele, leidis ringkonnakohus, et esindajakulu 4500 eurot on ülepaisutatud ning mõistlik kulu oleks olnud 2000 eurot. Seda, milline rahaline ja ajaline ressurss kulus Tallinna linnal ja riigil, et tagada kuue ametniku kohtumenetluses osalemine, avaldatud ei ole. Sven on esitanud menetluskuludega seoses Riigikohtule kassatsioonikaebuse, mille kohta ootame seni veel uudiseid.
Vandeadvokaat Meris Velling kommenteerib kohtuvaidlust järgmiselt:
“Haldusorgani roll on isiku igakülgne abistamine talle seadusest tulenevate õiguste realiseerimisel. Sveni ja ilmselt paljude teiste inimeste kogemus on ristivastupidine. Tallinna linn on käitunud jätkuva järjepidevusega õigusvastaselt jättes seadusest tulenevad kohustused ilma igasuguse vastutustundeta täitmata. Sveni juhtumi muudab absurdselt kurioosseks asjaolu, et sisuliselt toimub vaidlus endiselt küsimuse üle, millises mahus ja tingimustel on Svenil õigus isikliku abistaja teenusele, mille saamiseks ta esitas taotluse 2016. aastal ehk 10. aastat tagasi. Varasemas neljas kohtuvaidluses on leidnud kinnitust, et Tallinna linn on suutnud seda taotlus juba kolm korda õigusvastaselt lahendada. Otsuste tegemisel on ametnikud tuginenud Tallinna linna enda kehtestatud korraldustele, mis on kohtumenetluses tunnistatud seadusega vastuolus olevaks, puudulikele eksperthinnangutele, mis ei ole kohtumenetluses vett pidanud, vääratele seadusnormidele ning nende tõlgendustele või täiesti ekslikele arusaamadele senisest kohtupraktikast.
Nüüd me vaidleme kohtus viiendat korda, sest Tallinna linn leiab, et puudega inimesel puudub õigus liikumisvabadusele ja eneseteostusele väljaspool Tallinna linna haldusterritooriumi. Kusjuures enne kohtusse pöördumist püüdsime pea aasta leida Tallinna linnaga mõistlikku kompromissilahendust. Paraku ei muutnud Tallinna linn enda seisukohti samal ajal suutmata neid kehtivale õigusele tuginedes adekvaatselt põhjendada. Trumpkaardina visati lauale põhjendus, et teenuse pakkumine väljaspool Tallinna linna haldusterritooriumi viib Tallinna linna finantseelarve tasakaalust välja. Reaalseid analüüse või kalkulatsioone, millel vastav väide põhineb, esitatud ei ole. Seejuures on nii siseriiklikus kui ka Euroopa Kohtu praktikas leidnud korduvalt kinnitust, et väidetavate rahaliste vahendite puudumine ei õiguste isikule vajalike teenuste osutamata jätmist. Kohalikul omavalitsusel on kohustus planeerida oma eelarvesse vajalike sotsiaalteenuste osutamiseks piisavalt vahendeid. Kohtumenetluses püüab Tallinna linn veelgi leidlikumalt seadusest tulenevast abistamiskohustusest vabaneda. Sotsiaalteenuse tagamine väljaspool kohaliku omavalitsuse territooriumi näiteks välisriigis õppimiseks on Tallinna linna seisukoha järgi hoopis Sotsiaalkindlustusameti kohustust. Kui see nii oleks, siis oleks tulnud Sveni taotlus juba enne kohtusse pöördumist suunata Sotsiaalkindlustusametile lahendamiseks. Inimese jooksutamist erinevate ametkondade vahel ei õigusta mitte miski ning see on lubamatu praktika. Kohe kindlasti ei ole inimese roll vaielda kohtus kohaliku omavalistuse ja riigiga küsimuses, kumma kohustus on talle seadusega tagatud teenuseid tagada. Need asjad tuleb ametkondadel omavahel selgeks teha.
Põhiseaduse järgi on puudega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuse erilise kaitse all, kuid seda erilist hoolt ja kaitset ei ole ma selle 10 aasta jooksul Tallinna linna poolt näinud. Pigem vastupidi. Inimese elu tehakse võimalikult keeruliseks ning mõistlike ja toimivate lahenduste asemel otsitakse sihipäraselt põhjuseid, miks inimese abistamine võimalik ei ole.“
